Love it :)

Shared on Salon life

Võib-olla meil ei olegi nii kehvasti läinud?

Sa olid üks neist sajast miljonist spermatosoidist, aga sa jõudsid esimesena munarakuni. Selle tõenäosus oli tunduvalt väiksem, kui võita Viking Lotoga miljon. Järelikult oled sa juba võitja! Naudi seda!



Photo from  DESIGN D´AUTORE

Sa võid oma paljast pealage pahaks panna või olla rõõmus, et sul on pea.

triin ::

MADRIID-MADRIID-MADRIID

Hoolimata sellest, et me olime üsnagi zombid, käivitus meis Madriidi jõudes eem.... ma ei teagi , mis sõna see nüüd on, ma pean ise välja mõtlema. Oot, mõtlen. No vott, seda sõna ei olegi olemas, aga pikemalt on see see, et sa tormad esimese asjana otsima tasuta linnakaarti ja siis otsid üles kohad, kust saab informašuuni odavate ööbimiste kohta ja seda kõike hoolimata sellest, et meile oli lubatud rongijaama vastu tulla ja me ei pidanud ise kuhugi minema :D
Kuna meie treffaja oli otsustanud pikema uinaku kasuks, siis mingil hetkel lohutas meid mõte, et äkki see kõik ei olegi niisama :)
Aga lõpp hea ja kõik hea ning varsti kimasimegi metrooga “kodu” poole. Koduks oli meil järgneval neljal päeval ühiskorter hispaanias, kus peale meie oli hetkel veel 3 ukraina ehitajat. Tead, kui keegi on tüütu, siis see on ukraina ehitaja, kes võib veerand tundi sind kas sisehoovi aknast või toaukse taga nuiata: katja-katja-katja. Ja, et tema ei taha muud, kui vene keeles rääkida :D ja et ma tõesti viisakalt olin juba rääkinud, lihtsalt kogu aeg ei jaksa ka. No mõtle ise, kui me olime jõudnud isegi juba jaak joalast ja anne veskist rääkida….. Aaa, täpsuse huvides triin->jekaterina->katja. Kuna nende keel ei paindunud kuidagi triin ütlema :)
Oi, me käisime Prados, kunstimuuseumis siis. Nii vägev. Mulle nii meeldib, ainult ma tahaksin uuesti ja aeglasemalt ja mitu päeva seal prados tuiata ja asjade üle järele mõelda.
Kuna me olime Madriidis kahe “kohaliku” tütarlapse – Johanna ja Katja valvsa pilgu all, siis ekstsesse ei mingeid. Me kahekesi oleks kindlasti millessegi juhtunud.....
Esimesed kaks päeva olime me Mariga Madriidis pettunud :((( lihtsalt mingi koletult suur linn ja palju rahvast ja ei mingit ilu. Me olime juba ilusate roheliste Lõuna-Prantsusmaa linnakestega nii ära harjunud ja nii ära armunud.
Aga! Kolmas päev läks kõvasti paremaks! Kuna mulle eriviisiliselt ja teistele umbes sama palju meeldivad kirikud, siis kolmandal päeval viis Johanna meid kirikutuurile. Vot see oli mega! Ühes linnanurgas sellises kontsentratsioonis kirikuid ja üks teistsugusem kui teine: suuri, väikeseid; seest heledaid, seest tumedaid; tagasihoidlikke ja suurejoonelisi ning kõik nad ilusas linnaosas, kus kitsad käänulised tänavad, majad roheliste(et lillede mõttes) rõdude ja akendega. Siis nentisime me mõlemad mariga, et kui selles linnas selline koht leidub, siis meile madriid meeldib :)
Ja õhtuks oli meil planeeritud kohaliku tapasbaari külastus. Palusime katjat, et see oleks mingi kohalik koht, mitte mingi pokazuuha turistidele. Pärast pisikest kimbatust otsustas katja, et teeme algust baaris, kus tema ettekandja oli ja siis vaatame, mis edasi saab. Kui baaris pealik katjalt kuulis, milliste soovidega me oleme tulnud, siis võttis ta kohe katja kaissu ja meid sleppi, et tema teab, kuhu me peame minema :D ja viis meid mõnisada meetrit eemale pisikesse baari. hehe! See oli tõesti pisike, nohh nagu meil keskmist sorti tuba, aga sinna olid mahutatud baar, lett, pukid ja mõned lauadki toolidega. Kui juba siis juba ja seadsime ennast istuma pukkidele, et oleks nagu päris nohh! Ja siis pidas katja endine ülemus pika kõne teenindajatele, mis pärast tõlget kolas umbes nii: katja on väga tähtis ja kuna meie oleme katja eriti tähtsad sõbrad, siis on väga tähtis, et me saaksime kõike, mida me soovime jne jne. Meil kohe mariga nina tõusis, et peaaegu nagu vipid :D ja siis otsustati meile teha erinevate tapaste (no ma ausõna ei tea, kuidas seda sõna eesti keeles käänatakse nii, et parandused on teretulnud) assortii….. nad võtsid seda tähtis olemise juttu vist ikka väga tõsiselt....me muudkui sõime ja jõime ja lõppu ei paistnud kusagilt....ja need suupisted olid nii maitsvad.... keeled viisid lihtsalt alla ja kuidagi nii lõbusaks kujunes see õhtu: kõigil oli niipalju lõbusat pajatada, et ei saanudki aru, kui öö käes oli. Johanna võtsime ainult vahepeal veinilt maha, ta oli juba ennast oliivõliseks mökerdanud. Ja et sellest raskest täiskõhutundest vabaneda lõpetasime öö jalutuskäiguga kesklinnast koju ja sooja oli mõni pügal üle kolmekümne. öösel! saate te ikka sellest mõnust aru???
Ja siis ühel päeval käisime koos kohalikega basseini ääres päikest võtmas. no, huvitav kogemus, liigitame selle nii. Natuke naljakas. Meil ju ei ole välibasseine. Pool madriidi võtab kolme basseini ääres päikest :)) heh!
Rohkem nagu midagi VÄGA erilist ei juhtunudki, me lihtsalt veetsime Madriidis väga meeldivalt aega, puhkasime võiks lausa öelda!

klaarika::

Nonii, tere taas armsad sõbrad :)

siit tuleb II osa Nimesist :)

Eelmine kord jäi päris põneva koha peal meil jutt pooleli, või mis? No ühesõnaga, saime oma kotid siis sinna ukrainlanna juurde hotelli hoiule räägitud järgmiseks ööks ja suundusime juba varakult oma siiamaani käimata veinituurile….. nii palju kordi, kui me juba olime üritanud mõnda veinimõisa saada ja niisama palju kordi oli midagi niimoodi vahele tulnud, et käimata meil seal oligi. Seekord võtsime asja tõsiselt käsile, hinges suur lootus, et no seekord ometi ei saa miski meie üritust rikkuda :) Sammusime turismiinfosse, juba tuttava tädi juurde, tal ei kulunud kaua, et meid ära tunda ja väga kiiresti organiseeris ta meile veinimõisa lahtiolekuajad ja muu vajaliku info. Üks imelik sündmus juhtus veel sellel hommikul, 20. juulil. Seisime mingis suvalises suveniiripoes, kui mu pilk jäi pidama ühel vidinal ja ma tahtsin seda kohe Veikole, oma toredale töökaaslasele, osta. Ei midagi põnevat. Ikka tuuakse reisilt suveniire kaasa oma sõpradele. Põnevaks läks asi siis, kui me poest välja astusime. Mu telefon hakkas taskus piiksuma, meeldetuletus, et Veikol on sünnipäev. Enne reisile minekut rääkis Veiko, kui suur sünnipäevapidu tal hakkab ja ei lubanud mul telefoni meeldetuletust panna, tahtis näha, kas mul niisama seisab tema tähtis päev meeles. No ma salaja ikkagi pärast ukse taga panin, sest ma ei olnud oma mälus ikka üldse kohe kindel ;) Aga mu alateadvus mäletas ikkagi seal suveniiripoes Veikot ja tema sünnipäeva, tore, eksju, igatahes nüüd on mul Veikole kõik üles tunnistatud ilusti ja Veikol kingitus käes ja ta oli natukene õnnelik ka, et kingituse sai :) Nii ja veinimõisa oleks me ka peaaegu jõudnud, aga me jäime bussist maha….. ;)
Bussist jäime me maha sellepärast, et me targad tüdrukud tulime alles nüüd selle peale, et äkki saab bussiga ka Madridi…… läksime siis kõigepealt ühte bussifirmasse, kus oli tore onu, kes rääkis ainult prantsuse või hispaania keelt. Organiseeris, mis ta organiseeris, aga piletid oleks me saanud alles laupäevaks…. See tähendas veel ühte ööd lisaks Nimesis pargipingil ja 20 eurot odavam hind ei lohutanud meid ka. Ütlesime onule merci ja adios ja läksime kõrvale järgmisse firmasse. Sealne tibi rääkis ainult prantsuse keeles. Ja arvuti oli tal ka rikkis, seda me saime teada, kui tütarlaps meile mõnda aega oli pead raputanud ja midagi pr. Keeles seletanud, ütles meesterahvas meie seljataga sulaselges vene keeles, et 'unejo eta hujoovina ne rabotajet i nada padazdat 10 minut', ise näitas arvuti peale. Me siis selle 10 minuti jooksul uurisime välja, et me saaksime rongipiletid tagasi müüa küll. Ja kui me 10 minuti pärast tüdrukult kuulsime, et bussipilet on sama kallis kui meie rongipilet ja sõita saab kas kohe täna või laupäeval, siis adjöö musjöö ja nägime veel ainult, kuidas meie veinimõisa buss jaamast lahkus…… mina väsisin ära ja läksin hotelli puhkama. Triin linnapeale uitama. Magada ma muidugi ju ei saanud, sest käsil oli just no umbes kolmas ja neljas ja viies tänavapesu kord, ja nende harjade ja masinate müra sees ei saa magada…… aga see-eest on tänavad nagu liuväli, nii siledaks nühitud, et liimi või liivapaber talla alla, et püsti püsida ja mitte konte murda :) Triinul oli samal ajal ka tore, ta oli internetitoas, mis on siin ka elamus omaette. Inimesed on siin avatud ja mitte eriti vaiksed ja diskreetsed. Seekord oli seal olnud üks onu, kes mängis mingeid mänge ja talle tundusid need nii naljakad, et ta koguaeg naeris kõva ja selge häälega ja siis seletas ja karjus üle terve toa ja ilmselt oli teda ka tänavale kuulda. Triin alguses kartis natuke teda, aga no inimene harjub kõigega :) Ja kui naine tema kõrval ka vahepeal midagi teha ei saanud, sest ilmselt karjus hullmees midagi nii naljakat, et teda ajas ka naerma, siis Triin ei kartnud teda enam üldse. Ja piilus hoopis oma paremal pool istuva mehe poole, et mis tema teeb. See onu oli süvenenud pornomaailma avarustesse……. Vabad ja avameelsed inimesed :) Ja kuna Triin arvas, et ma ikka magan (mul oli nüüd vist juba kuues kord tänavapesu akna taga), läks tema veel poodidesse ka. Meil oli üks suur soov, tahtsime saada särke, kus on peal midagi prantsuskeelset, aga selliseid ei olnud! Ingliskeelseid, hiinakeelseid, misiganeskeelseid, aga mitte midagi prantsuse tähtedega. Ja oh imet! Triin leidis veel ühe meil siiamaani külastamata poekese ja sellest poest ÜHE ilusa särgikese ja prantsuskeelse ka veel! Aga ainult ÜHE! Soris siis veel seal särkides ja oh imet veel! Leidis TEISE särgi ka. Kuna selles poes, ja kogu Prantsusmaal vist ka, olidki ainult need kaks särki prantsuskeelse kirjaga, haaras Triinu paanika. Saatis mulle sõnumi- HELISTA! Ma tükk aega mõtlesin, kui sõnumi sain, et mis nüüd lahti. Mina teadsin, et Triinul on telefon töökaaslasele suunatud päeval ja et kuidas ma siis helistan ja et no võib-olla ta võttis suunamise siis nüüd maha korraks ja ootab, et ma helistaks, aga miks ta siis ise mulle ei helista……. Nii palju küsimusi mu pisikese peakese jaoks, et ma siis helistasin….. vastu võttis Triinu töökaaslane……. Ma ehmatasin ära ja panin telefoni sõnagi ütlemata kinni…… hetke pärast helistas mulle Triinu töökaaslane, et kellele te helistasite? Ma , et Triinule. Ta, et Triin on puhkusel. Ma, et ahsoo! Võinii! Üritasin eriti üllatust mängida, et vaata aga, ma ei teadnudki, et Triin puhkab jne jne….. Triinul oli ka samal ajal põnev. Ta oli särgid riiulisse tagasi pannud, niikauaks, kui mulle imelikke sõnumeid saadab ja nüüd mingi tädi näppis seal meie särke! Triin kaalus, et kas läheb rebib kohe sealsamas särgi käest mutil, või riietusruumis. Oh jumal küll! Õnneks suundus tädi järgmiste särkide poole ja Triin tormas meeletute hüpetega riiuli juurde, surus särgid vastu rinda ja siis alles tuli talle meelde, et ma ju ei saa talle helistada…… mul olid selleks ajaks juba Urmasega (see on see töökaaslane) pikad arutelud maha arutatud Triinu puhkusest ja Triinule pool sõimusõnumit valmis trükitud, et päris lolliks läinud või!? Aga õnneks ta tuli enne mõistusele tagasi ja jõudis mulle ise enne helistada ja asja ära seletada….. siis ma sain muidugi kohe aru, mis lahti ja miks selline ärevus ja kohe haaras muidugi mind ka ärevus. Pood oli teisel pool linnaotsas ja ma oma lühikeste jalgadega üritasin nii pikki samme võtta kui võimalik, ise hoolega tänavanimesid uurides maja seintel ja kaardil, et ikka kõige otsemat teed leida! Triin oli poes nagu koomik oma särkidega, käest enam ära panna ei julge. Ja kuni ma seal oma otseteed otsisin, hakkasid müüjad Triinu juba kahtlustava pilguga seirama ja kui ta siis veel tänaval korraga mind nägi ja automaatselt ukse poole astus, tormas üks müüjannadest tema juurde, et ei tohi maksmata ära minna! No teate, seda teadis Triin ise ka! Viskas särgid esimesse riiulisse ja tormas tänavale mulle järele. Huh, särgid saime lõpuks ikka kätte! :)))))))))
Õhtul pesime särgid korralikult veiniga ära ka.
Järgmine päev oli meil juba reisi 12. päev. Ja vott see oli alles päev!! Päevade päev!!! Suundusime otse bussijaama, nagu silmaklappidega hobused, mitte midagi ümberringi ei näinud, me lihtsalt pidime täna veinimõisa saama!!!!!!! Arvake ära, kas bussijaamas mingigi info oli väljas, et kustkohast ja millal bussi võiks leida? Ei olnud muidugi! Aga õnneks nende päevadega, mis me seal olnud olime, teadsime juba ise ka, mis ja millal ja kus ja kuidas….. nii et varsti istusime õiges bussis ja rääkisime veel bussijuhi ka ära, et ta meid õiges kohas bussist välja ajab. Seda ta hea mees tegi ka ja näitas veel õige suuna ka kätte :) Nii me seal siis jalutasime, puhtas looduses, mööda kiivipõllust, mööda nektariinipõllust, kui viinamarjapõllud algasid, siis võis arvata, et hakkame kohale jõudma :) Tee oli päris pikk. Võtsime veel tee ääres väikse eine, leidsime poest LEIVAMOODIASJA, meil oli nüüd vist juba mõlemal saiapalavik…… Arvake ära, mis oli lukus ja kinni, kui me veinimõisa jõudsime?!? Uks muidugi! Aga õnneks õnneks avas üks noormees meile kohe kohe ukse kui me sealt sisse piilusime. Kutsus meid sisse jahedasse, hämarasse veinipudeleid täis saali. Noormees ise oli tõeline kompu ja meie vastu tõeliselt tore ja armas. Nii me siis piinasime teda seal kõigi oma küsimustega vist terve tunni, lõpuks teadsime me kõike veinist ja temast endast ka :) ja tema teadis meist umbes sama palju, sest ega tema oma küsimustega ka meist maha ei jäänud :) Veinimaailmast teame me nüüd absoluutselt rohkem kui enne ja mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas, sest maitsta saime me veine nii, et ise omavahel arutasime eesti keeles, et hea, et me seal teepervel pasteedileiba ikka sõime, muidu me ei oleks küll kõike seda veini ära kandnud ja oleksime lihtsalt külili vajunud :) Ja kui mingi hetk tuli veel poe kõige suurem boss kohale, siis tõi tema veel 2 pudelit nende kõige paremat veini lauale…… õnneks olime me ikka õhtuti kõvasti harjutanud ja midagi hullu ei juhtunud, ainult drinklanguage läks paremaks :) Ja meie esimesele kompunoormehele tuli appi veel ka teine ja nii me veetsime seal veinimõisas ilusate poiste ja hea veiniga nii mõnedki toredad tunnid :) Ja kui me sealt lõpuks lahkusime, tiira taara, mõtlesime, et no mis meil see mõni kilomeeter jalgsi linna astuda on…… (no lõpuks osutusid need mõned kilomeetrid mitte eriti mõneks, vaid ikka kohe päris mõneks). Muudkui jalutsime ja jalutasime, kotid ja kõhud veini täis, sest otseloomulikult, kui me ära hakkasime minema veinimõisast ja suure hirmuga küsisime, et mitu miljonit meile need toredat aega ja head veini maksavad ja kui me kuulsime, et ei ei, see kõik on tasuta….. siis me muidugi pidime ju veini kaasa ka veel ostma :) Ja muide! Sellest veinimõisast eksporditakse veini ka Eestisse! Noormees otsis meile isegi maaletooja nime ja aadressi välja ja isegi mobiilinumbri :) nii et kui head veini tahate, küsige meilt Reinu number :) Aga no tagasi nüüd siis sinna, et me muudkui jalutasime ja jalutasime ja astusime ja astusime, möödasõitvate autode signaalide saatel ja lehvitavate noormeeste valvsa pilgu all. Infost öeldi meile, et see mõis on nii umbes 6 km kaugusel….. kui me olime käinud vähemalt 7 ja päris kaineks saanud, jõudsime suure poeni ja mcdonaldsi murul sõime veel pasteeti leivaga ja saime teada, et linnani on veel nii umbes 2-3 km. Aga no mis see meile enam….. 6 või 10 km, ei näe mingit vahet! :) Igatahes linna me jõudsime ja 2 eurot bussiraha hoidsime ka kokku. Olgu kohe öeldud, et see päev lõime me kõik rekordid ja kilomeetreid päevas tuli meil üle 20…….
Ees ootas meid öö, kus me olime kodutud. Lohistasime ennast raudteejaama. Istusime pingile. Jalgu puhkama. Väga kaua me seal istuda ei saanud. Triin oli just kuskil eemal ära, kui mu juurde tuli üks vanamees. Ei mingi politseinik ega turvamees, välimuse järgi pigem koristaja. Onul oli suur mure ka. Et mis me 2 kena tütarlast siin teeme. Me siis seletasime talle, et raha ei ole, öömaja ei ole ja rong läheb alles järgmisel õhtul. See paanika, mis onu siis haaras, see ajas meid ka paanikasse. Onu seletas, kui ohtlik on öösel linnas ja kui mõttetud on politseinikud ja et kas meil ikka tõesti ei ole kuskile minna. Ta veel rääkis meile üksiti jutu vahele kogu oma eluloo ära ja organiseeris ühe turvamehe meid valvama. Meile kohe jäävad teele sellised toredad südamlikud abivalmi inimesed. Istusime veel natuke seal pingil, õhtu hakkas ööks kiskuma, meie paanika aina suurenes ja kui siis läks actioniks, politseinikud jooksid edasi-tagasi, lugesime me oma viimased sendid kokku ja läksime hotelli otsima. Oma hotelli me kahjuks ei saanud, sest omanikud olid sellised kavalad inimesed, et õhtul, kui ei viitsinud enam tööd teha, siis riputati uksele silt: full, ja mindi ära koju, külalistele anti uksekood ja siis kõik käisid ise sisse välja. Ma mäletasin, et kui me infos kunagi hotelli otsisime, siis paar sellist odavat hotelli oli veel, läksime siis neid otsima. Astusime ühte sisse ja küsisime, et kas saab öömajale. Viimane tuba oli veel vaba, aga ta oli natsa kallim kui meile oleks meeldinud. Me ütlesime, et meil nii palju raha ei ole (kuigi tegelt oli) ja küsisime, et kas nad ehk teavad veel mõnda hotelli soovitada, onu juhatas meid lahkelt teise hotelli. Seal oli fuajees 2 muldvana meest, üks istus diivanil ja ma kartsin kogauaeg, et ta sureb kohe ära, sest ta oli ikka tõesti vana. Teine oli natuke noorem ja õiendas receptionis mingeid asju, aga ta oli nii purupurjus ja kui ta lõpuks soki seest raha kätte sai ja oma arved tasutud ja üritas receptioni letist mööduda ja trepist üles minna, siis see tal eriti hästi ei õnnestunud, ta vaeseke jõudis ainult leti kõrval olevasse kappi….. üldse ei ajanud naerma ;) Ja kuigi see hotell oli mõni raha odavam, ei tahtnud me sinna jääda ja läksime eelmisse tagasi. Õnne proovima. Kuigi meil ju tegelikult oli vajaminev summa raha olemas, pidime me oma jutu juurde kindlaks jääma, et meil ei ole nii palju raha. Saime kaubale, et maksame osa raha kohe ja osa järgmisel päeval, kui oma kotid hoiult kätte saame. Onu oli lahkelt nõus ja saime oma tuppa, voodisse pikali. Väsinud. Näljased. Triin oli peast juba nii sooda, et palus mul käe välja sirutada ja vaadata, kas voodi kõrval olevas kapis riiulid ka on……. Ei olnud………WC pott oli!!!!!!!!!!! Proovige nüüd ette kujutada, kuidas 2 tütarlast läbi suurte raskuste naeravad….. see wcpott oli nii naljakas, aga kui te olete eales olnud nii väsinud ja läbi ja räsitud, et ei jõua ennast liigutada ka, siis te teate, et naerda ei ole sellises olukorras üldse mitte lihtne. Naermisest veel rohkem väsinud, vaatasime, kuidas ventilaator laes keerleb, kui helises telefon. Meil mõlemal oli ainult üks ja sama mõte, et nüüd ütleb onu, et ei, talle ikka ei sobi see meie diil ja et me peaksime ikka ära minema……aga ei! Onu rääkis, kuidas ta on mures, et kui meil niimoodi raha probleemid on, siis me ei ole kindlasti söönud ka ja ta toob meile natukene midagi, et ta tuleb kohe üles. Ta naine oli meie pärast eriti mures ja saatis meile koogikesi ja apisinimahla. Imelised inimesed meie teel ei olnud kadunud kuskile, neid ikka ja ikka jätkus veel. Järgmisel hommikul oli hotelliomanik nii usaldav, et lubas meil mõlemal lahkuda ja ise vaadata, millal päevapeale raha toome….. uskumatu usaldus! Jalutasime veel viimased tiirud linnapeal, kusjuures, vot see linn oli ikka tõeliselt keeruline, tänavad keerutasid niimoodi, et mitte kuidagi ei saanud aru, kus sa oled ja kuhu poole sa minema pead. See oli meie viimane päev Prantsusmaal. Natuke nukker ka. Kõik oli nii nii nii tore olnud ja nüüd tundus, et reis hakkab otsa saama ja tegelikult ei oleks üldse tahtnud veel ära minna. No igatahes, aeg läks ja rong ootas ja kotid käes ja raha hotellis makstud ja nii me siis Hispaania poole teele asusimegi. palusime veel enne Eestist saata paar käibefraasi hispaaniakeelset, et näiteks: kust kohasts ee rong väljub jne jne. Ees ootas 12 tundi rongisõitu. Kokku pidime sõitma 3 rongiga. See tegi natuke murelikuks, sest ümberistumised kohutasid päris kõvasti, eriti veel kui rongid hilinevad ja me lugesime minuteid ja kilomeetreid, et kas jõuame või mitte ja lõpuks on aega ümberistumiseks 12 minutit ja selle ajaga peab leidma õige rongi ja pileti kuskil komposteerima!!!!! Ja keegi ei räägi mingit muud keelt, peale prantsuse ja hispaania!!!!!!! lootsime kõvasti oma paari lause peale seal kulunud ja räsitud vihikus :))))) Teel nägime ühte suurt metsatulekahju, lennukid kustutasid seda ja kõik oli niimoodi tossu täis, et rongiaknast ei näinud mitte midagi vahepeal, väljas oleks nagu öö olnud. Jube ja samal ajal oli teiselpool akna taga vahemeri justkui ära kuivanud ja kaldast nii kaugele taandunud, et ta oli rohkem kui 300 meetri kaugusel ja see 300 meetrit oli kuivanud merepõhi, selline maailmalõpu tunne tuli ja jube hakkas.
Hispaania piiril hüppas rongi suvaline tont, dressipükstes ja räpases särgis ja kuulutas, et tema on poliisia ja otsigu meie oma pasapordid välja! Me nägime nii palju vaeva, et need pasapordid kotis kätte õngitseda ja see kuradi tont isegi ei vaadanud meie pasapordi sisse!!!! Nii kindlad need riigipiirid siis ongi!!!! Öö otsa sõitsime. Magamata ja kanged ja tüdinud jõudsime hommikul Madridi. Aga sellest räägib juba Triin :)

Tsau!

TRIIN ::

Hei! terviseid teile k+igile!

NIMES

Nimes v+ttis meid sel unisel pyhap?eval veel vaiksemalt vastu, kui Marseille seda olnud oli. K+ik kohad suletud ja ainult t?navarestoranid t??s. K+ndisime ringi móóda linna otsides m+nda poodi, kust v?hegi vett saada, kuid k+ik oli kinni. Mingil hetkel jalutas meie ees yks vene perekond ja me kysisime neilt, kust vett saada, nad tegid natsa yllatunud n?gu ja ytlesid, et pyhap?eval tóótavad ainult "arabskie magasin+" so siis kallimad poed, kui tavalised, juhatasid meid veel poodi ka ja saimegi vajalikud ostud tehtud.
Meil oli kindel plaan s+ita vaatama yhte kuulsaimat ja suuremat akvedukti Pont Du Gard ja seadsimegi oma sammud j?rgmiseks bussijaama. Aga bussijaam ei tóótanud.... pyhap?ev ju.... ja k+rvalolevas rongijaamas ei teadnud mitte yks hing, kuidas sinna s+ita, bussiga peaks saama, aga millisega, ei kujenud keegi pilti....
P?rast seniseid seiklusi ei tundunud enam miski v+imatuna ja me ei visanud ei kotte ega pysse p++sasse, vaid otsustasime maksku, mis maksab Pont Du Gardi saada....
Hakkasin alustuseks yksikuid bussijaamas olevaid inimesi yle kuulama, kui nad keegi ei olnud kohalikud :) ja siis sattusin yhe shoti abielupaari peale, kel samuti plaanis PDG-d vaatama s+ita. Neil oli isegi kuskilt ´v?lja trykitud bussiplaan, kuid selle j?rgi olid bussid minemata seni j?tnud..... V+tsin j?rgmiseks yhe helesinises pluusis taadi ette ja tema oli +nneks kohalik.... v+i v?hemalt v?ga abivalmis. J?rgmised 20 minutit lehvisime uhkes rongk?igus rongijaama ja bussijaama vahel, nagu mehed ei nuta filmis :))) k+ige ees taat, siis mina ja siis shotlaste kvartett, v`ga naljakas n`gi v`lja ma pakun :) rongijaama t??tajate ylekuulamisega tuli v?lja v?hemalt suund, kuhu me peaksime liikuma ja taadile l+piks tundus, et 17.30 buss peaks nagu selles direktsioonis liikuma. shotlased kaotasid lootuse ja l?ksid minema, kuid meie j?ime kangekaelselt oma seljakottide otsa bussi ootama. Kysisin veel aja parajaks tegemise m+ttes ka enamustelt vahepealsetelt bussijaamas peatuvate busside juhtide ?est, kuidas PDG-i saada, kuid sain v?hemalt kaks erinevat arvamust ka nende k?est :)))) vahepeal j?lgisime huviga, kuidas kohalikud kodutud end purskaevus pesevad.... neil oli shampoon kaasas ja puha, mullitasid seal purskkaevus :))))))
ohh, kui hea oli kuulda, poole kuuese bussi juhi k?est, et jah, ta s+idab PDG-i!!!!!! me olime mingi 4-5 tundi selle bussinalja peale kulutanud ja v?he v?sinud...... PDG-i j+udes olime nii l?bi, et otsisime silla alla koha, et saaks j+es ujuda ja oma kotid maha panna ja madratsid laiali rullida ja leppisime kokku , et akvedukti ja ymbrusega tutvume j?rgmisel hommikul. Melonit nosides tegime tutvust kohalikust infopunktist kaasa haaratud infomaterjalidega ja ohh seda +nne, kui seal suurelt oli kirjutatud, et see on rahvuspark ja +htul peavad k+ik inimesed pargist koju minema..... fun mis? ja oma autod tuli ka ??seks ?ra viia :) kuna h?mardus juba ei osanud me enam kuhugi poole liikuma hakata ja m+tlesime, et ootame vaatame, mis saab.... inimesed l?ksidki k+ik ?ra, kuid meie m?ngisime oma madratsite peale kylma k+huga t?ringum?ngu ja ootasime, millal kurjad onud tulevad....teame ju kyll t?nu mari keskkonnainspektorist elukaaslasele, kuidas need asjad eestis k?ivad, jaanip?ev nohh ;) aaaa...... peitsime veel need materjalis sygavale kotti, et meie ei tea, et siin ei tohi magada ja raha peitsin ka magamiskotti ja j?rsin v`lja 10 euri, et see on viimane s??giraha ja rohkem meil pole, kui trahvi tullakse tegema....et ?kki halastavad:)))))))
mingi hetk s+itsid kontrollijad prozhektoritega autoga m??da j+ekallast, kuid +nneks nad meid ei avastanud ja me keerasime ennast rulli magamiskottide sisse und ootama... ??elu oli nagu dzhunglis - k+ikv+imalikud linnu- ja loomah??led ja kotkad pea kohal varitsemas saaki ja loomulikult tapjas??sed, kes siiani midagi nii head ei olnud veel saanudki maitsta :) ja loomulikult ei leidnud me kotist s??set+rjet yles ja magasime m?hituna magamiskottidesse ja r?tikutesse :)))
??sel ´rkasin mingi lurina ja lurtsutamise peale yles ja piilusin oma r?tiku vahelt, et mis toimub, algul nagu ei n?inudki midagi, kuid kui j+epoole vaatasin, siis n?gin, et meile on seltsiks tulnud, kaks suuremat sorti looma (no midagi lehmasuurust, aga pimedas lihtsalt paremini ei saanud aru), kes móllavad vees. uhh, natsa k+hedaks v+ttis ja ma ei julgenud eriti k+vasti hingata ka.... siis tuli meenus, et madratsi serva all on taskulamp ja tuli nagu kuskilt meelde, et ?kki metsloomad kardavad valgust, et hirmutan nad ?ra kuidagi, kuid otse loomulikult ei l?inud lamp p+lema! ja 10cm lambikesega vehkima tormata, ei tundunud ka kuigi ahvatlev idee. ja mari ma ka ei julgenud yles ajada, et ?kki kahekesi hakkame paanitsema :)))))) kartsin siis yksi edasi. ja nad l?ksid ?ra, l+puks. ja ei teagi nyyd, mis loomad olid, kahjuks.
Ja hommikuni ei tulnud keegi meid +nneks ?ra ajama, vedas, ahh?
Hommikul kolasimegi akvedukti peal ringi, tegime ilusaid pilte, n?ppisime viinapuid ja oliive, m+nnasime yhes+naga.
Kuna see p?ev oli esimene pilvedega p?ev meie reisi ajaloos, ei tulnud p?ev l?bi p?evitamisest midagi v?lja ja otsustasime linna tagasi s+ita ja Nimesiga tutvust teha.....
Nimes oli j?lle vaikne ja armas, kuid turismiinfo t??tas ja seal oli yks ??retult tore ja abivalmis naisterahvas, kes kohe organiseerima kukkus. Otsis meile odavate ??majade nimekirja ja p?rast meie valiku tegemist, helistas ja pani meile toa kinni :))) nii hea tunne oli, kui yle pika aja keegi sinu eest asju ?ra tegi....
loomulikult otsis t?di meile ka veel veinim+isa, kuhu v+iks s+ita ja ytles, et me tuleks tagasi, kui teame millal, l?heme, et ta helistab ja `kysib, kas see ikka sel p?eval lahti on. nii m+nus!
Hotellis meid juba oodati, kuni me l?bi vanalinna kaardil olematuid t?navaid otsides kohale j+udsime. Siinpool kandis tundub see suht tavaline olevat, et kaart ja t?navad v?ga ei klapi.....
Hoolimata meie hotelli yhest t?rnist, oli meie tuba v?ga v?ike ja armas, lilled aknakastis ja puha...
wc kyll koridoris, kuid dush toas ja k+ik v?ga puhas!
Pakkisime oma asjad lahti ja l?ksime linna peale turisti panema - t+siselt armas ja ilus linn - pakume hetkel 2. koha st tropez-i j?rel! vott nii!
Hommikul valdas meid tunne, et niipea ei tahaks veel kotte pakkida ja selles linnas veedaks veel heameelega aega.
Receptionis oli meid tervitamas naisterahvas ja kui ma talle pyydsin selgeks teha, et kas v+iksime veel ka ylehomme ??seks j??da, siis poole jutu pealt tuli, et kas m,e vene keelt r??gime? tuli v´lja, et beib on ukrainast ja hotelliomaniku rajalt maha v+tnud ja nyyd juba abielus temaga ja kolm aastat nimesis elanud :) meil j?tkus kohe juttu pikemalt.
p?evaplaanis oli muidu turu ja veinim+isa kylastamine, aga kuna olime ka yhe hommiku v?he kauem maganud, siis nagu ei olnudki enam kuhugi j+uda ja l´ksime j?lle lihtsalt linna peale jalutama. mingi hetk sattusime kogemata turule :) m+nus oli, lett letis kinni ja miljon erinevat sóógiasja. k+lab vist nagu me oleks t?itsa n?ljas siin :)))
nii hull asi pole, mari leidis siin t´navalt yhe sendi ja selle me otsustasime ylbelt laiaks lyya! vott nii! rikkurid oleme!
ja siis unustasime me end ja vaatasime yhte poodi natuke liiga sygavale sisse.... prantsusmaal nimelt k+vad aled ja hinnad nii odavad :( sattusime ostuhullusesse ja +htul pidime rahakotti vaadates nentima, et Andorrasse me seekord ei s+ida..... hea kui kuidagi Madriidi saaks. Kuna trumm oli l?inud, siis otsustasime, et mingu pulgad ka ja lubasime endale veel yhe t?navarestorani +htusóógi ja vitsutasime rannakarpe friikatega ja j+ime veini. kelner, hea tyyp, kallas asju laualt koristades lonksu v+i kaks veini, mis veel klaasis oli, marile sylle! nagu filmis! normaalne! aga tegelikult meile sobis, sest ta t+i meile selle eest uue veini..... ;))))
Ja toakeses ootas meid veel ees p?ris champagne`, kraanikausis kylmas vees! ei saanud j?tta teda kuidagi poodi, sest Eestist sellist jooki ikka 10 eurtsi eest ei saa :)))) t+esti maitses viimase peal hea! meile m+lemale! m+nulesime nagu kuninga kassid!
hommikul ?rkasime vara, sest programm oli seks p?evaks tihe ja pohmakat kogu selle alkoholi peale ei olnud! t+es+na! vott, kuidas t??tavad p?ris asjad!
Jalutasime rongijaama, et uurida, kuidas oleks v+imalik nimesist madriidi saada. sest meie esialgsetesse plaanidesse, s+ita madriidi l?bi andorra, oli nimes ja tema poekesed teinud oma korrektuurid.....
Tytarlaps kassas r??kis isegi veidi inglise keelt, aga m,uidu oli lammas , mis lammas - ei teadnud tema, mis riik on andorra ja kus see asub ja, et seal ei ole raudteed ja miljon asja veel. ja madriidi s+itvad rongid olid t?is. ja me saime piletid alles reede p?rastl+unaks. l?bi barcelona. ja oli alles kolmap?ev. ohh.
ja piletid maksid nii palju, et oioioioi ja ?nam kohe yldse ei tahtnud raha j?tkuda :) nuta v+i naera! rohkem ajas naerma, vist v?simusest, mis pisitasa tunda hakkas andma. Ja oligi viimasel ajal suht vaikne ja ilma seiklusteta olnud! Nyyd t+otas neljap?eva ?? vastu reedet huvitav tulla, ainus mure olid kotid. et ei tahaks nendega linna peal ??sel kolada. j?ime lootma oma ukrainlanna peale, et ?kki tohib kotid ??p?evaks neile hoiule j?tta. ja tohtis kyll. see on ju nyyd kyll piisavalt huvitav koht, et pooleli j?tta? irw
kalli-kalli!

klaarika::

Marseille!

nonii jummel jummel kyll, nii palju on r^^kida, me hakkame ise juba t^na Hispaania poole liikuma, a jutustustega oleme alles Marseilles.
Yhes$naga, St Tropezi elamustest ja ilust ikka veel lummatud, pidime sealt ikka lahkuma. St Raphaeli tagasi bussiga ja sealt rongiga Marseille'sse. Buss oli tore, kohtasime bussijaamas seda meie bussijuhti, kes meid oli sinna paar p?eva tagasi sinna toonud, ja ta tundis meid ilmselt ?ra ja n?itas meile isegi meie ?ige bussi k?tte, kui ta seda teinud ei poleks, me oleks bussist maha j??nud, sest meie seisime ?ige bussi ees, ?iges peatuses, ?igel kellaajal, aga selle bussi juht ei viitsinud vist seekord s?ita ja siis see teine buss, mis tema asemel s?itis, oli hoopis kuskil nurga taga, aga ega reisijatele ei ole vaja sellist infot edastada, kusjuures bussiinfost juhatati meid selle bussi juurde, mis siis tegelikult ei s?itnudki, normaalne, sellest hetkest peale saime aru, et siin maal tuleb k?ik asjad ise kolm korda ?le kontrollida ja tabelite, graafikute, viitade , kaartide j?rgi siin eriti midagi ei toimu :)))))
Trillallaa tralllalllaa, milline oli meie Marseille rong!!!!!!!! Ei no rong oli normaalne muidugi, rong nagu rongid siin ikka, aga esiteks ta hilines natuke, umbes tund ja veel kolm minutit ja siis oli nii puup?sti t?is, et me saime ennast maha laotada pagasiruumis, v?red olid ka veel akende ees....... ?nneks ei olnud me seal ainukesed :))))))) nagu Kiired s?itsime kaubavagunis, ainult, et ?nneks j?id meil linad ja patseertokid alles :))))))))))))))))))))))
Marseille'sse j?udsime me ?htupimeduses, nii ?? poole p?eva, aga suurlinna ongi tore j?uda ??sel ja hakata seal endale kohta otsima, kus ??bida :)))))))))))) eriti veel kui esimene mulje on nii kole ja r?pne ja hirmus, nagu ta oli ;)))))) ja rongis ?ks kohalik t?druk ka veel hirmutas hoiatas mingite kahtlaste inimeste eest.Kusjuures ise n?gi ta v?lja, nagu oleks viimased kolm aastat t?navanurga lits olnud..... aga abivalmid olid nad igaljuhul ja juhatasid meid raudteejaamast v?lja ja andsid suuna k?tte, kust hotelle elida. T?navad olid seal mustad ja t?navatel olid ka mustad...... ja mitte v?he....... Nii ja kui umbes viiendas (ja me ei astunud mitte igasse hotelli sisse, vaid otsisime kahe t?rni omi) hotellis raputas noormees receptionis halekurvalt pead, siis hakkas juba natuke jube k?ll :( vaatasime juba kodutute vahel ringi, et kus meie madratsile ruumi oleks... ok ok nali naljaks, aga see hetk seal Marseille ??s oli p?ris k?he ja ?ldse mitte nii tore nagu j?rgmisel hommikul meenutades oma hotelli laias voodis :))))Kui seda noormeest seal suvalise t?nava suvalise posti otsas istumas ei oleks olnud....... Aga ta OLI ja ta hakkas meiega ise r??kima!!!!!! Lihtsalt niisama ilma erilise p?hjuseta, ja ta juhatas meid kuskile sealsamas nurga taha ja seal nurga taga oligi hotell ja selles hotellis oli tuba!!!!!! See noormees seal posti otsas oli nagu muinasjuturistiemahaldjas, ja mina ei tea, kumma oma, kas Triinu v?i minu..... Ja milline see meie tuba veel oli!! H?persuper, suur ja lai ja suure vannitoaga ja vanniga ja koditsioneeriga! konditsioneerist kuulsime me kui ?kki hakkas telefon helisema seinal, t??p receptionis helistas, et kas konditsioneer ikka t??tab, et ta tuleb kontrollib kohe ?le. Tuli, kontrollis, t??tas k?ll :) Nii me seal siis l?puks m?nnasime kondiga toas, varbaku?nest juuksekarvani pestud ja kasitud, ja ei mingit hirmu enam, vaatasime vusserit ja s?ime voodis kitsejuustu, lehmajuustu, suitsusinki, tomatisalatit hapukoorega(ise tegime!) ja otseloomulikult veini :)), telekas oli mingi suvaline saade, Triin veel ?tles, et vaata kui eesti moodi seal telekas loodus on, ma vaatasin ka, et on jah, eesti m?nnid ja eesti liiv.... ja siis ?tleb prantsuse t?di, et n?ete, ka EESTIS surfatakse:)))) see n?gi v?lja nii, et t??p oli surfilauaga p?lvini vees ja teine vedas teda autoga edasi m??da kallast :)))))) Aga NO HALLOOO! Me tulime PRANTSUSMAALE ja meile n?idatakse telekast KODU! Nii armas :))))))))))) magasime nagu inglikesed, n?gime kodu unes :) Ja veel! Me saime toa tegelikust hinnast 5 euri odavamalt, aga me ei tea siiani, miks :) Hommikul panime teleka m?ngima ja telekast n?idati meile St Tropezi seriaali!! seda vaatasime ka sama heldimusega nagu kodust Eestimaad, teadsime t?pselt, kus mingi v?te filmitud oli ja millises villas nad parasjagu viibisid. Siis l?ksime linna ka p?evavalguses vaatama :) Jalutusk?ik kujunes nii umbes 6 tunniseks :)))) Infopunktis saime sellise onu endale, et hoia ja keela, h?sti tore tegelane, jutustas ja jutustas, soovitas, kus parimat suppi saab, nimelt tahtime me kindlasti ?ra proovida Marseille k?ige kuulsama bouillabaisse supi. Aga r?pane ja haisev oli see linn ka p?evavalguses, kusehais oli pidevalt ninas, eriti v?ikestel k?rvalt?navatel. PULMAD, selles haisvas linnas peetakse nii palju pulmi! Me n?gime selle 6 tunni jooksul v?hemalt 5, ?ks oli rolleritega pulmarong, h?sti armas, pruudiloor lehvis tuules :) Ja kui me j?udsime oma ekskurseerimisega linna k?ge suuremasse kirikusse, oli seal ka otseloomulikult laulatus, aga kirik oli k?igile avatus sellegipoolest ja nii me siis ootasime ka altari k?rval pruudi sisenemist koos pere ja preestriga, nagu ?iged pulmak?lalised kunagi :))))) kusjuures pruut sisenes kirikusse mingi ooperilaulu saatel, meie ootasime koguaeg, millal pulmamarss algab. V?ga sheff oli!!!!!!! Ja kirik oli nii v?gev, iga 5 meetri taga oli pihitool, v?kseid altareid, erinevatele p?hakutele oli iga teise 5 meetri tagant, neile sai k??nlaid panna, seekord panin k??nla ?hele meehele, kellel oli v?ike laps s?les, sest ta oli nii armas :)
öhtuks ostsime omale prantsuse koogikesi, vaarikatega ja shokolaadiga, supernj?mmad :)))))) A Triinul on saiapalavik, ja seega me v?ileibi s??a ei saa, ja l^heme vaatame hoopis kas leiame bouillabaisset :))) Leidsime k?ll :))))) saime oma supi ja mitte v^he!! Ja teenindaja oli meil super, suure k?hu ja kukep?kste ja suurte tossudega pisike jupats tegelane. ja englist spiikis ta littel :)))) see littel piirduski selle litteliga, midagi muud sealt k?ll ei tulnud :)))) Restos oli nii m?nus, seekord nautisime t??ega ?ist Marseille'd ja oma o^htus??ki, toit toodi lauale suurtes pottides, s?ime rannakarpe, veini koore kastmes, friikartulitega ja supp oli selline, et k?igepealt pidi ?ra s??ma supileeme saia ja sinepi ja juustuga ja siis v^hemalt 4 erinevat kala ja langust, mis olid supi seest suurele taldrikule v^lja t^stetud ja keedukartulid ja sidrun ja salat olid ka veel juures....... (kusjuures j^lle saime me royal supi tavalise supi hinnaga, nii umbes 10 euri vahe meie kasuks :)))) ja j?lle ei tea me, miks :))))))) aga me olime siis ka armsad ja j?tsime talle natsa jotsi :))))) ) ja muidugi VEIN VEIN VEIN. L?puks me lihtsalt veeresime hotelli magama :)))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))
See oli meie viimane öhtu Marseilles, linnas, mis oli tore, aga haisev, j?rgmisel p?eval pidime oma seljakotid j?lle selga t?mbama ja teela asuma, sest Madridi j?udmiseks oli meil veel t?pselt 1 n?dal aega :)))))))))
P^hap?eva hommikul kui me liikuma pidime hakkama, oli kogu Marseille surnud......, mitte ?kski asi ei t??tanud. Ainult oma tuttava noormehe leidsime infost ja ta kinnitas meile veel, et p?hap?eviti ongi k?ik kohad kinni. No raudteejaam igatahes t??tas ja k?ik inimesed, keda t?navatel ei olnud, olid vist seal, selline j?rjekord piletikassas, et huh huh huh, selles sabas lehvitasime ?hele Nimes'i rongile, mis lihtsalt ilma meieta ?ra s?itis, sest meie olime veel ikka sabas, ilma piletiteta :), aga ega seal j?rjekorras igav ka ei olnud, seal oli n?iteks ?ks hull, kes oma kotte pakke edasi-tagasi t^stis sadu kordi ja muudkui seletas ja jutustas ja tegi rahvale jokei. L?puks, kui meie j?rjekord k?tte j?udis, saime pileti rongile, mis v?ljus 6 minuti p?rast...... pisike spurt teadmata suunas, nii umbes ehk ?iges suunas, v^hemalt lootsime, et ?iges suunas, sest suunda vahetada polnud enam aega....... oli k?ll ?ige suund, ja j?udsime ?ige rongi peale, ?igel ajal ja s?itsime ka kohe v?lja. see oli meie seni k?ige mugavam rong ja esimene, kus meie pileteid kontrolliti ja ma pidin t?estama, et ma olen noorem kui 26, siin on nimelt alla 26tele natukene odavamad piletid :))))))))

Bye Bye Marseille, j?rgmine kord r??gime, mis meid Nimesis ees ootas. Ma luban, et meid ootas seal p?ris p?ris palju toredat ja jubedat ja k?ike muud ka....... mina ju juba tean :)))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))))

olge tublid seal kaugel Eestimaal ja r??kige, kuidas teil l?heb?, mis teie teete? :)