klaarika::

Nonii, tere taas armsad sõbrad :)

siit tuleb II osa Nimesist :)

Eelmine kord jäi päris põneva koha peal meil jutt pooleli, või mis? No ühesõnaga, saime oma kotid siis sinna ukrainlanna juurde hotelli hoiule räägitud järgmiseks ööks ja suundusime juba varakult oma siiamaani käimata veinituurile….. nii palju kordi, kui me juba olime üritanud mõnda veinimõisa saada ja niisama palju kordi oli midagi niimoodi vahele tulnud, et käimata meil seal oligi. Seekord võtsime asja tõsiselt käsile, hinges suur lootus, et no seekord ometi ei saa miski meie üritust rikkuda :) Sammusime turismiinfosse, juba tuttava tädi juurde, tal ei kulunud kaua, et meid ära tunda ja väga kiiresti organiseeris ta meile veinimõisa lahtiolekuajad ja muu vajaliku info. Üks imelik sündmus juhtus veel sellel hommikul, 20. juulil. Seisime mingis suvalises suveniiripoes, kui mu pilk jäi pidama ühel vidinal ja ma tahtsin seda kohe Veikole, oma toredale töökaaslasele, osta. Ei midagi põnevat. Ikka tuuakse reisilt suveniire kaasa oma sõpradele. Põnevaks läks asi siis, kui me poest välja astusime. Mu telefon hakkas taskus piiksuma, meeldetuletus, et Veikol on sünnipäev. Enne reisile minekut rääkis Veiko, kui suur sünnipäevapidu tal hakkab ja ei lubanud mul telefoni meeldetuletust panna, tahtis näha, kas mul niisama seisab tema tähtis päev meeles. No ma salaja ikkagi pärast ukse taga panin, sest ma ei olnud oma mälus ikka üldse kohe kindel ;) Aga mu alateadvus mäletas ikkagi seal suveniiripoes Veikot ja tema sünnipäeva, tore, eksju, igatahes nüüd on mul Veikole kõik üles tunnistatud ilusti ja Veikol kingitus käes ja ta oli natukene õnnelik ka, et kingituse sai :) Nii ja veinimõisa oleks me ka peaaegu jõudnud, aga me jäime bussist maha….. ;)
Bussist jäime me maha sellepärast, et me targad tüdrukud tulime alles nüüd selle peale, et äkki saab bussiga ka Madridi…… läksime siis kõigepealt ühte bussifirmasse, kus oli tore onu, kes rääkis ainult prantsuse või hispaania keelt. Organiseeris, mis ta organiseeris, aga piletid oleks me saanud alles laupäevaks…. See tähendas veel ühte ööd lisaks Nimesis pargipingil ja 20 eurot odavam hind ei lohutanud meid ka. Ütlesime onule merci ja adios ja läksime kõrvale järgmisse firmasse. Sealne tibi rääkis ainult prantsuse keeles. Ja arvuti oli tal ka rikkis, seda me saime teada, kui tütarlaps meile mõnda aega oli pead raputanud ja midagi pr. Keeles seletanud, ütles meesterahvas meie seljataga sulaselges vene keeles, et 'unejo eta hujoovina ne rabotajet i nada padazdat 10 minut', ise näitas arvuti peale. Me siis selle 10 minuti jooksul uurisime välja, et me saaksime rongipiletid tagasi müüa küll. Ja kui me 10 minuti pärast tüdrukult kuulsime, et bussipilet on sama kallis kui meie rongipilet ja sõita saab kas kohe täna või laupäeval, siis adjöö musjöö ja nägime veel ainult, kuidas meie veinimõisa buss jaamast lahkus…… mina väsisin ära ja läksin hotelli puhkama. Triin linnapeale uitama. Magada ma muidugi ju ei saanud, sest käsil oli just no umbes kolmas ja neljas ja viies tänavapesu kord, ja nende harjade ja masinate müra sees ei saa magada…… aga see-eest on tänavad nagu liuväli, nii siledaks nühitud, et liimi või liivapaber talla alla, et püsti püsida ja mitte konte murda :) Triinul oli samal ajal ka tore, ta oli internetitoas, mis on siin ka elamus omaette. Inimesed on siin avatud ja mitte eriti vaiksed ja diskreetsed. Seekord oli seal olnud üks onu, kes mängis mingeid mänge ja talle tundusid need nii naljakad, et ta koguaeg naeris kõva ja selge häälega ja siis seletas ja karjus üle terve toa ja ilmselt oli teda ka tänavale kuulda. Triin alguses kartis natuke teda, aga no inimene harjub kõigega :) Ja kui naine tema kõrval ka vahepeal midagi teha ei saanud, sest ilmselt karjus hullmees midagi nii naljakat, et teda ajas ka naerma, siis Triin ei kartnud teda enam üldse. Ja piilus hoopis oma paremal pool istuva mehe poole, et mis tema teeb. See onu oli süvenenud pornomaailma avarustesse……. Vabad ja avameelsed inimesed :) Ja kuna Triin arvas, et ma ikka magan (mul oli nüüd vist juba kuues kord tänavapesu akna taga), läks tema veel poodidesse ka. Meil oli üks suur soov, tahtsime saada särke, kus on peal midagi prantsuskeelset, aga selliseid ei olnud! Ingliskeelseid, hiinakeelseid, misiganeskeelseid, aga mitte midagi prantsuse tähtedega. Ja oh imet! Triin leidis veel ühe meil siiamaani külastamata poekese ja sellest poest ÜHE ilusa särgikese ja prantsuskeelse ka veel! Aga ainult ÜHE! Soris siis veel seal särkides ja oh imet veel! Leidis TEISE särgi ka. Kuna selles poes, ja kogu Prantsusmaal vist ka, olidki ainult need kaks särki prantsuskeelse kirjaga, haaras Triinu paanika. Saatis mulle sõnumi- HELISTA! Ma tükk aega mõtlesin, kui sõnumi sain, et mis nüüd lahti. Mina teadsin, et Triinul on telefon töökaaslasele suunatud päeval ja et kuidas ma siis helistan ja et no võib-olla ta võttis suunamise siis nüüd maha korraks ja ootab, et ma helistaks, aga miks ta siis ise mulle ei helista……. Nii palju küsimusi mu pisikese peakese jaoks, et ma siis helistasin….. vastu võttis Triinu töökaaslane……. Ma ehmatasin ära ja panin telefoni sõnagi ütlemata kinni…… hetke pärast helistas mulle Triinu töökaaslane, et kellele te helistasite? Ma , et Triinule. Ta, et Triin on puhkusel. Ma, et ahsoo! Võinii! Üritasin eriti üllatust mängida, et vaata aga, ma ei teadnudki, et Triin puhkab jne jne….. Triinul oli ka samal ajal põnev. Ta oli särgid riiulisse tagasi pannud, niikauaks, kui mulle imelikke sõnumeid saadab ja nüüd mingi tädi näppis seal meie särke! Triin kaalus, et kas läheb rebib kohe sealsamas särgi käest mutil, või riietusruumis. Oh jumal küll! Õnneks suundus tädi järgmiste särkide poole ja Triin tormas meeletute hüpetega riiuli juurde, surus särgid vastu rinda ja siis alles tuli talle meelde, et ma ju ei saa talle helistada…… mul olid selleks ajaks juba Urmasega (see on see töökaaslane) pikad arutelud maha arutatud Triinu puhkusest ja Triinule pool sõimusõnumit valmis trükitud, et päris lolliks läinud või!? Aga õnneks ta tuli enne mõistusele tagasi ja jõudis mulle ise enne helistada ja asja ära seletada….. siis ma sain muidugi kohe aru, mis lahti ja miks selline ärevus ja kohe haaras muidugi mind ka ärevus. Pood oli teisel pool linnaotsas ja ma oma lühikeste jalgadega üritasin nii pikki samme võtta kui võimalik, ise hoolega tänavanimesid uurides maja seintel ja kaardil, et ikka kõige otsemat teed leida! Triin oli poes nagu koomik oma särkidega, käest enam ära panna ei julge. Ja kuni ma seal oma otseteed otsisin, hakkasid müüjad Triinu juba kahtlustava pilguga seirama ja kui ta siis veel tänaval korraga mind nägi ja automaatselt ukse poole astus, tormas üks müüjannadest tema juurde, et ei tohi maksmata ära minna! No teate, seda teadis Triin ise ka! Viskas särgid esimesse riiulisse ja tormas tänavale mulle järele. Huh, särgid saime lõpuks ikka kätte! :)))))))))
Õhtul pesime särgid korralikult veiniga ära ka.
Järgmine päev oli meil juba reisi 12. päev. Ja vott see oli alles päev!! Päevade päev!!! Suundusime otse bussijaama, nagu silmaklappidega hobused, mitte midagi ümberringi ei näinud, me lihtsalt pidime täna veinimõisa saama!!!!!!! Arvake ära, kas bussijaamas mingigi info oli väljas, et kustkohast ja millal bussi võiks leida? Ei olnud muidugi! Aga õnneks nende päevadega, mis me seal olnud olime, teadsime juba ise ka, mis ja millal ja kus ja kuidas….. nii et varsti istusime õiges bussis ja rääkisime veel bussijuhi ka ära, et ta meid õiges kohas bussist välja ajab. Seda ta hea mees tegi ka ja näitas veel õige suuna ka kätte :) Nii me seal siis jalutasime, puhtas looduses, mööda kiivipõllust, mööda nektariinipõllust, kui viinamarjapõllud algasid, siis võis arvata, et hakkame kohale jõudma :) Tee oli päris pikk. Võtsime veel tee ääres väikse eine, leidsime poest LEIVAMOODIASJA, meil oli nüüd vist juba mõlemal saiapalavik…… Arvake ära, mis oli lukus ja kinni, kui me veinimõisa jõudsime?!? Uks muidugi! Aga õnneks õnneks avas üks noormees meile kohe kohe ukse kui me sealt sisse piilusime. Kutsus meid sisse jahedasse, hämarasse veinipudeleid täis saali. Noormees ise oli tõeline kompu ja meie vastu tõeliselt tore ja armas. Nii me siis piinasime teda seal kõigi oma küsimustega vist terve tunni, lõpuks teadsime me kõike veinist ja temast endast ka :) ja tema teadis meist umbes sama palju, sest ega tema oma küsimustega ka meist maha ei jäänud :) Veinimaailmast teame me nüüd absoluutselt rohkem kui enne ja mitte ainult teoorias, vaid ka praktikas, sest maitsta saime me veine nii, et ise omavahel arutasime eesti keeles, et hea, et me seal teepervel pasteedileiba ikka sõime, muidu me ei oleks küll kõike seda veini ära kandnud ja oleksime lihtsalt külili vajunud :) Ja kui mingi hetk tuli veel poe kõige suurem boss kohale, siis tõi tema veel 2 pudelit nende kõige paremat veini lauale…… õnneks olime me ikka õhtuti kõvasti harjutanud ja midagi hullu ei juhtunud, ainult drinklanguage läks paremaks :) Ja meie esimesele kompunoormehele tuli appi veel ka teine ja nii me veetsime seal veinimõisas ilusate poiste ja hea veiniga nii mõnedki toredad tunnid :) Ja kui me sealt lõpuks lahkusime, tiira taara, mõtlesime, et no mis meil see mõni kilomeeter jalgsi linna astuda on…… (no lõpuks osutusid need mõned kilomeetrid mitte eriti mõneks, vaid ikka kohe päris mõneks). Muudkui jalutsime ja jalutasime, kotid ja kõhud veini täis, sest otseloomulikult, kui me ära hakkasime minema veinimõisast ja suure hirmuga küsisime, et mitu miljonit meile need toredat aega ja head veini maksavad ja kui me kuulsime, et ei ei, see kõik on tasuta….. siis me muidugi pidime ju veini kaasa ka veel ostma :) Ja muide! Sellest veinimõisast eksporditakse veini ka Eestisse! Noormees otsis meile isegi maaletooja nime ja aadressi välja ja isegi mobiilinumbri :) nii et kui head veini tahate, küsige meilt Reinu number :) Aga no tagasi nüüd siis sinna, et me muudkui jalutasime ja jalutasime ja astusime ja astusime, möödasõitvate autode signaalide saatel ja lehvitavate noormeeste valvsa pilgu all. Infost öeldi meile, et see mõis on nii umbes 6 km kaugusel….. kui me olime käinud vähemalt 7 ja päris kaineks saanud, jõudsime suure poeni ja mcdonaldsi murul sõime veel pasteeti leivaga ja saime teada, et linnani on veel nii umbes 2-3 km. Aga no mis see meile enam….. 6 või 10 km, ei näe mingit vahet! :) Igatahes linna me jõudsime ja 2 eurot bussiraha hoidsime ka kokku. Olgu kohe öeldud, et see päev lõime me kõik rekordid ja kilomeetreid päevas tuli meil üle 20…….
Ees ootas meid öö, kus me olime kodutud. Lohistasime ennast raudteejaama. Istusime pingile. Jalgu puhkama. Väga kaua me seal istuda ei saanud. Triin oli just kuskil eemal ära, kui mu juurde tuli üks vanamees. Ei mingi politseinik ega turvamees, välimuse järgi pigem koristaja. Onul oli suur mure ka. Et mis me 2 kena tütarlast siin teeme. Me siis seletasime talle, et raha ei ole, öömaja ei ole ja rong läheb alles järgmisel õhtul. See paanika, mis onu siis haaras, see ajas meid ka paanikasse. Onu seletas, kui ohtlik on öösel linnas ja kui mõttetud on politseinikud ja et kas meil ikka tõesti ei ole kuskile minna. Ta veel rääkis meile üksiti jutu vahele kogu oma eluloo ära ja organiseeris ühe turvamehe meid valvama. Meile kohe jäävad teele sellised toredad südamlikud abivalmi inimesed. Istusime veel natuke seal pingil, õhtu hakkas ööks kiskuma, meie paanika aina suurenes ja kui siis läks actioniks, politseinikud jooksid edasi-tagasi, lugesime me oma viimased sendid kokku ja läksime hotelli otsima. Oma hotelli me kahjuks ei saanud, sest omanikud olid sellised kavalad inimesed, et õhtul, kui ei viitsinud enam tööd teha, siis riputati uksele silt: full, ja mindi ära koju, külalistele anti uksekood ja siis kõik käisid ise sisse välja. Ma mäletasin, et kui me infos kunagi hotelli otsisime, siis paar sellist odavat hotelli oli veel, läksime siis neid otsima. Astusime ühte sisse ja küsisime, et kas saab öömajale. Viimane tuba oli veel vaba, aga ta oli natsa kallim kui meile oleks meeldinud. Me ütlesime, et meil nii palju raha ei ole (kuigi tegelt oli) ja küsisime, et kas nad ehk teavad veel mõnda hotelli soovitada, onu juhatas meid lahkelt teise hotelli. Seal oli fuajees 2 muldvana meest, üks istus diivanil ja ma kartsin kogauaeg, et ta sureb kohe ära, sest ta oli ikka tõesti vana. Teine oli natuke noorem ja õiendas receptionis mingeid asju, aga ta oli nii purupurjus ja kui ta lõpuks soki seest raha kätte sai ja oma arved tasutud ja üritas receptioni letist mööduda ja trepist üles minna, siis see tal eriti hästi ei õnnestunud, ta vaeseke jõudis ainult leti kõrval olevasse kappi….. üldse ei ajanud naerma ;) Ja kuigi see hotell oli mõni raha odavam, ei tahtnud me sinna jääda ja läksime eelmisse tagasi. Õnne proovima. Kuigi meil ju tegelikult oli vajaminev summa raha olemas, pidime me oma jutu juurde kindlaks jääma, et meil ei ole nii palju raha. Saime kaubale, et maksame osa raha kohe ja osa järgmisel päeval, kui oma kotid hoiult kätte saame. Onu oli lahkelt nõus ja saime oma tuppa, voodisse pikali. Väsinud. Näljased. Triin oli peast juba nii sooda, et palus mul käe välja sirutada ja vaadata, kas voodi kõrval olevas kapis riiulid ka on……. Ei olnud………WC pott oli!!!!!!!!!!! Proovige nüüd ette kujutada, kuidas 2 tütarlast läbi suurte raskuste naeravad….. see wcpott oli nii naljakas, aga kui te olete eales olnud nii väsinud ja läbi ja räsitud, et ei jõua ennast liigutada ka, siis te teate, et naerda ei ole sellises olukorras üldse mitte lihtne. Naermisest veel rohkem väsinud, vaatasime, kuidas ventilaator laes keerleb, kui helises telefon. Meil mõlemal oli ainult üks ja sama mõte, et nüüd ütleb onu, et ei, talle ikka ei sobi see meie diil ja et me peaksime ikka ära minema……aga ei! Onu rääkis, kuidas ta on mures, et kui meil niimoodi raha probleemid on, siis me ei ole kindlasti söönud ka ja ta toob meile natukene midagi, et ta tuleb kohe üles. Ta naine oli meie pärast eriti mures ja saatis meile koogikesi ja apisinimahla. Imelised inimesed meie teel ei olnud kadunud kuskile, neid ikka ja ikka jätkus veel. Järgmisel hommikul oli hotelliomanik nii usaldav, et lubas meil mõlemal lahkuda ja ise vaadata, millal päevapeale raha toome….. uskumatu usaldus! Jalutasime veel viimased tiirud linnapeal, kusjuures, vot see linn oli ikka tõeliselt keeruline, tänavad keerutasid niimoodi, et mitte kuidagi ei saanud aru, kus sa oled ja kuhu poole sa minema pead. See oli meie viimane päev Prantsusmaal. Natuke nukker ka. Kõik oli nii nii nii tore olnud ja nüüd tundus, et reis hakkab otsa saama ja tegelikult ei oleks üldse tahtnud veel ära minna. No igatahes, aeg läks ja rong ootas ja kotid käes ja raha hotellis makstud ja nii me siis Hispaania poole teele asusimegi. palusime veel enne Eestist saata paar käibefraasi hispaaniakeelset, et näiteks: kust kohasts ee rong väljub jne jne. Ees ootas 12 tundi rongisõitu. Kokku pidime sõitma 3 rongiga. See tegi natuke murelikuks, sest ümberistumised kohutasid päris kõvasti, eriti veel kui rongid hilinevad ja me lugesime minuteid ja kilomeetreid, et kas jõuame või mitte ja lõpuks on aega ümberistumiseks 12 minutit ja selle ajaga peab leidma õige rongi ja pileti kuskil komposteerima!!!!! Ja keegi ei räägi mingit muud keelt, peale prantsuse ja hispaania!!!!!!! lootsime kõvasti oma paari lause peale seal kulunud ja räsitud vihikus :))))) Teel nägime ühte suurt metsatulekahju, lennukid kustutasid seda ja kõik oli niimoodi tossu täis, et rongiaknast ei näinud mitte midagi vahepeal, väljas oleks nagu öö olnud. Jube ja samal ajal oli teiselpool akna taga vahemeri justkui ära kuivanud ja kaldast nii kaugele taandunud, et ta oli rohkem kui 300 meetri kaugusel ja see 300 meetrit oli kuivanud merepõhi, selline maailmalõpu tunne tuli ja jube hakkas.
Hispaania piiril hüppas rongi suvaline tont, dressipükstes ja räpases särgis ja kuulutas, et tema on poliisia ja otsigu meie oma pasapordid välja! Me nägime nii palju vaeva, et need pasapordid kotis kätte õngitseda ja see kuradi tont isegi ei vaadanud meie pasapordi sisse!!!! Nii kindlad need riigipiirid siis ongi!!!! Öö otsa sõitsime. Magamata ja kanged ja tüdinud jõudsime hommikul Madridi. Aga sellest räägib juba Triin :)

Tsau!